Lootus on kui pelglik linnuke, kes pesitseb inimhinges.
Pelgalt headusega ei saavutata looduse jõu vastu midagi.
Pole midagi, mida hirm ja lootus ei suudaks inimest tegema panna.
Peamine eesmärk elus on uskuda, loota ja millegi poole püüelda.
Kui loodus jätab kellegi mõistusesse augu, mätsib ta selle harilikult kinni enesega rahulolu paksu kihiga.
Loota on alati parem kui meelt heita.
Miski ei innusta nii tugevalt kui oma lootusetu olukorra teadvustamine.
Oma vigu tunnistada on kõrgeim mehisus.
Lootus õnnele, olgugi petlik, ei tekita inimesele kunagi kurja, sest see kergendab elu.
Lootus on inimhinge suurim jõud, kui poleks olemas meeleheidet.
Inimene elabki ainult lootusest, lootus on tegelikult tema ainus vara.
Inimene loob loodus, kui ühiskond arendab ja harib teda.
Lootus on ainus hüve, millest ei saa üle küllastuda.
Sageli ei reedeta mitte läbimõeldud kavatsuse, vaid iseloomu nõrkuse tõttu.
Inimese kõikide lootuste luhtumine on meeldiv nii tema sõpradele kui vaenlastele.
Kui ümber on piisavalt pime, on võimalik näha tähti.
Me peaksime alati olema valmis halvimaks.
Lootus on tähtis, sest see võib muuta praeguse hetke väljakannatamise lihtsamaks.
Lootus on hea hommikueine, kuid halb õhtusöök.
Kes elab ainult lootustega, see sureb meeleheites.